Ciolo sild asub Gagliano del Capo vallas ja selleni pääseb, kui sõita mööda rannajoont, mis ühendab Santa Maria di Leuca ja Marina di Novaglie; praktiliselt on tegemist selle maariba, mida ladinlased nimetasid Finibus Terrae, st punktiga, kus maa lõppes. Alates 2006. aastast on Ciolo saanud Costa di Otranto - Santa Maria di Leuca - Bosco di Tricase piirkondliku looduspargi osaks ning on tuntud ka kui arheoloogiline paik, sest siin on arvukalt koopaid, mis on selle sakilise rannajoone iseloomulik tunnusjoon. Nimi Ciolo pärineb kohalikust murdekeelest ja viitab harakale või varesele. Peale selle on see koht aastate jooksul muutunud populaarseks sihtkohaks paljude noorte turistide jaoks, kes otsivad põnevust just selle silla kõrguse tõttu, kust nad otsustavad sukelduda allasuvasse sinisesse vette, kuigi tuleb öelda, et see on endiselt keelatud tegevus, sest selle kõrge ohutegur on väga kõrge. Sellegipoolest on Ciolo sild endiselt loodusnähtus. 1960ndatel aastatel just selleks ehitatud, et ühendada Leuca jahisadamat Novaglie sadamaga, on sild tänapäeval igati arvestatav turismisihtkoht, mis on hästi põimunud selle maa imelisse maastikku. Lisaks silla muljetavaldavale kõrgusele on aga veel üks ja mitte vähem tähtis tipphetk selle all asuv ala; lisaks kristallselgele sinisele merele on see ala tuntud ka kui Salento kanjon, sest selle iseloomulik rannajoon koosneb kiviklibudest, läbitungimatutest kaljudest ja arvukatest koobastest. Siin saab imetleda looduse kapriiside mõju, järgides kohalike kalurite iidset rada, kes liikusid küla keskusest väikese rannani. Sellel lõigul, kus praegu korraldatakse matkahuvilistele mitmesuguseid ekskursioone, avaneb meie silme ees metsik taimestik, mis koosneb Vahemere põõsastest, kus kasvavad mürdi, läätsepuu, Leuca-nelk ja muud kohalikule taimestikule iseloomulikud liigid. See koht tervikuna on endiselt looduse ime, nii et kui tulete Salentosse, ärge unustage teha kindlat peatust Ponte del Ciolo juures, vaatemäng on garanteeritud.
Viimane uuendus: 04/09/2022, Tonio Viva
